Rein Munter, kogenud teadlane ja professor, avab intervjuus oma pikaajalise karjääri jooksul kogutud teadmised ja kogemused veepuhastustehnoloogiate arendamisest. Ta räägib oma haridusteekonnast, kogemustest erinevates välisülikoolides ja doktoritööst, mis keskendus vee puhastamisele osooni abil.
- Täna on härra Rein pensionil ja on professor Tallinna tehnikaülikoolis, kuid jätkab aktiivset tegevust vähemalt ühes väikses firmas.
- “Töötasin noorena teadurina Eesti mineraalsete toorainete rikastamise sektoris ja tegelesin diktoneema kilda mineraalse koostise uurimisega.”
- “Olen teinud laboratoorseid uuringuid ja pilootkatseid, kuidas osoon mõjutab erinevate loodus- ja reovete omadusi.”
- “1974. aastal avastati, et toorvee kloorimine tekitab väga ohtlikke kantserogeenseid ühendeid, mis viis osooni kasutamise kaalumiseni veepuhastuses.”
- “Vesi on müstiline oma paljude füüsikaliste omaduste poolest… Vesi on ainus vedelik, mille tihedus tahkes olekus on väiksem kui vedelas.”
Munter arutleb ka veest kui elemendist, selle erinevatest faasidest ja struktuurist ning käsitleb vee “mälu” kontseptsiooni ja selle vastuolulist vastuvõttu teadusmaailmas.
Tema töö näitab osooni efektiivsust ja turvalisust vee puhastamisel võrreldes traditsiooniliste meetoditega ning ta tõstab esile veega seotud regulatiivseid muutusi ja nende mõjusid. Intervjuu pakub keerulist aga ka köitvat ülevaadet veeteaduse praegustest arusaamadest ja väljakutsetest.
Rein Munter räägib põhjalikult oma haridusteest ja kuidas ta on töötanud erinevates välisülikoolides, sealhulgas Mississippi ja Põhja-Carolina ülikoolides. Ta on õpetanud kemikaalidega seotud erialasid ning uurinud veepuhastusmeetodeid, sealhulgas osooni kasutamist vee puhastamisel.
Munteri professionaalsed saavutused hõlmavad tema tööd erinevates teadusinstituutides, kus ta on teinud uuringuid, nagu orgaaniliste ainete reaktsioonid osooniga ja nende mõjudest. Ta on ka kaitsnud vee osoonimise teemal doktoritöö, mis on aidanud edasi arendada vee puhastamise tehnoloogiaid.
Tema uurimistööd on olnud olulised ka keskkonnasäästlikkuse kontekstis, näiteks osooni kasutamine vältimaks kloorimisega kaasnevaid keskkonnaohte. Munter on osalenud pilootprojektides ja teadustöödes, mis on näidanud osooni efektiivsust ja ohutust veetöötluses, võrreldes traditsiooniliste meetoditega.
Lisaks tehnilistele detailidele räägib Munter ka veekäsitluse filosoofilisematest ja teoreetilistest aspektidest. Ta käsitleb vee struktuuri uuenduslikke teooriaid ja vee “mälu” kontseptsiooni, mis võib tähendada vee võimet säilitada teatud informatsiooni, mida on uuritud alternatiivmeditsiinis, kuid mida teadusringkonnad veel täielikult ei aktsepteeri.
Munteri kirglik suhtumine vee omaduste mõistmisse ja tema uskumus, et vesi on palju enamat kui lihtsalt H2O, peegeldub selgelt läbi tema kirjelduste vee müstilistest omadustest ja erinevatest veeseisunditest, nagu superkriitiline vesi, mida kasutatakse keerulistes puhastusprotsessides.
Intervjuus ei puudu ka kergemad hetked, nagu Munteri meenutused varasematest katsetest ja eksperimentidest, mis aitavad illustreerida tema pikaajalist pühendumust vee uurimisele. Lisaks tehakse juttu ka regulatiivsetest muudatustest joogivee nõuetes ja kuidas need võivad mõjutada tarbijate igapäevaelu.
Rein Munteri intervjuu annab nii sügava teadusliku ülevaate kui ka isikliku vaate tema aastatepikkusele tööle ja kirele veemaailmas, pakkudes teadmisi nii spetsialistidele kui ka üldisele kuulajaskonnale.